Думаю, что значительная часть моей профессиональной идентичности, парадоксальным образом, полагается скорее на критический анализ экзистенциальной терапии, ее амбиций и места как терапевта, так и клиента в терапевтических отношениях, выстраиваемых в согласии с ее основополагающими принципами, чем на личные профессиональные верования и философские интуиции, которые, казалось бы, и привели меня, в профессиональном смысле, именно туда, где я сейчас нахожусь.

Mis siis, kui püüdes mõista "mis on teraapia?", tõuseb hoolimine hermeneutilises olukorras kesksele kohale? Ja kuidas ontoloogiline Hool näeb välja, kui see murdub terapeutiliseks hoolimiseks? Oletame. Terapeudi hool on luua ruumi ja olla kohal nii, et kliendi mure oma elusituatsiooni pärast muutuks talle kättesaadavamaks uurimiseks ning laiendaks tema võimalusi kirjeldada nii oma situatsiooni kui ka mõistmist, milline ja kes ta praegu on.

Impotentsus kontrollida mõju, mida avaldatakse teisele. Teine ongi teine – tema pähe ei saa ronida. Seega ei saa me kunagi kindlalt teada, kuidas teised meid näevad, tajuvad või kogevad. Võime üritada meeldida, püüda jätta mulje – ja saavutada vastupidine efekt. Võime pingutada, et oma mõju minimeerida – ja ikka elada tema peas aastaid.

Have you noticed how often people don't answer questions? Questions in the broad sense—including actual questions, self-revealing statements, suggestions, and even accusations (!). — I'm annoyed that you caved into the head office and succumbed to their pressure, even though we agreed that on the call, we'd stand up for the production's position! — Listen, we work in the same corporation, and we...