Überwelt ja tühjuse potentsiaalsus

Maailmavaade ja paradoksid

Überwelt ja tühjuse potentsiaalsus

Emmy van Deurzen toob Binswangeri ideid edasi arendades inimolemusse neljanda, vaimse mõõtme – Uberwelt'i. See on „ideaalne maailm“, veendumuste ja väärtuste vald, metamaailm, mis loob konteksti kogu meie kogemusele. Siin sünnivad meie elu siht ja tähendus. Überwelt toimib otsekui gravitatsioon, mis seob kogemuse eri killud ühtseks ja terviklikuks narratiiviks.

Kuid mis juhtub siis, kui see gravitatsioon kaob? Kui harjumuspärased väärtused kuluvad ja metanarratiivid varisevad kokku, langeb inimene paratamatult eksistentsiaalsesse vaakumisse. Lääne kliinilisel traditsioonil on kalduvus seda hetke patologiseerida: sisemise tühjuse kogemist tõlgendatakse kui hirmutavat puudujääki, mina-kildustumise ohtu või kaotuse piinavat jälge. Esmane terapeutiline impulss võib siin olla päästvuslik: aidata inimesel kiiresti leida uusi toetuspunkte, rekonstrueerida tema Überwelt, et tuua tagasi funktsionaalsus ja „tähendus“.


Karl Jaspers on sellise protsessi toimimist sügavalt kirjeldanud:

„Ma pean otsima olemist, et leida tõeliselt iseennast. Ent alles selle otsingu purunemises, soovides leida olemist eneses, jõuan ma filosofeerimiseni.“

Otsingu purunemine, Überwelt'i täielik varisemine võib avaneda olukorrana, mis valgustab tegelikkuse ontoloogilist struktuuri ennast.


Selles punktis astub Euroopa eksistentsialism dialoogi idamaise filosoofiaga. Budistlikust vaatepunktist ei oma need samad tähendused, väärtused ja ideoloogilised toed, millest meie ideaalmaailm on kootud, algselt sõltumatut ega absoluutset olemist. Need on tinglikud, kokkuleppelised tähistused, mis vajavad konteksti ja võrdlust, kuid mida kogetakse ekslikult absoluutsete olemustena.

Kannatus, mis inimest tähenduste kadumisel tabab, ei juurdu mitte nende kadumise faktis endas, vaid upādāna's – kramplikus klammerdumises, janus hoida neist kontseptuaalsetest vormidest kinni kui millestki igavesest ja substantsiaalsest. Me püüame muuta püsivaks seda, mis on oma olemuselt ajutine ja tingitud (anicca). Järelikult ei ole tühjus, mis Überwelt'i kokkuvarisemisel paljastub, nihilistlik olematus, vaid sõltuvusliku tekkimise printsiip: meie väärtused on tühjad sõltumatusest, kuid täis omavahelisi seoseid.

Kui ideaalmaailm variseb, kogeme õudust otsekui uitšolite müüdi hullunud indiaanlane, kes püüdis oma lagunevat maailma võõraste uskumuste kildudega kokku liimida. Tänapäeva kultuur nõuab meilt sageli viivitamatut uute orientiiride leidmist. Kuid me võime teha teadliku otsingu peatamise, keelduda toitmas infomüra oma hirmudega ja lakkata püüdmast ontoloogilist auku uute simulaakrumitega kinni toppida.

Filosoofilise nõustaja või toetava praktiku ülesanne sel hetkel on mitte olla uute illusioonide arhitekt. Vaid hoida seda vaikust koos, muutes eksistentsiaalse vaakumi ees tuntava paanika turvaliseks uurimisruumiks.

Jätke ühendust