Aeglane filosoof

Eksistentsiaalne teraapia ja ECCA

Aeglane filosoof

See tekst sündis küsimusest, mis tekkis mul eksistentsiaalse teraapia ja filosoofilise praktika kokkupuutepunktis. Mõlemas on meil tegemist inimesega, keda inimolemasolu küsimused võivad puudutada kõige vahetumal, mõnikord lausa piinaval moel. Kuid mis juhtub siis, kui neist küsimustest saab filosoofilise vestluse aine? Ja kas saab rääkida mingist erilisest võimalusest, mille selline vestlus avab inimesele, kes on juba ammu ja tahtmatult haaratud omaenda elu filosoofilistesse keerdkäikudesse?

Vastust otsides meenus mulle üks valgevenekeelne sõna, mis võiks minu meelest olla sissepääsuks sellesse vestlusesse. Just selle sõna tõin ma ka teksti pealkirja.

Tänapäeva valgevene keeles tähendab «павольны» eelkõige «aeglast», «tõtlikkuseta», «rahulikku». Ісці павольна – minema aegamisi, kiirustamata. Kuid sellel sõnal on veel üks, tänaseks peaaegu kadunud tähenduskiht. Vanades sõnaraamatutes on «павольны» samuti «vaba», «prii», «keelamata»; «павольна» – vabalt, kergelt, pingutuseta; «павольнасць» – vabadus. On olemas isegi imeline tegusõna «павольніць» – lõdvendama, vabaks laskma, rohkem vabadust andma. «Павольніць вяроўку» – köit veidi lõdvemaks laskma.

Mulle meeldib, et ühe valgevenekeelse sõna loos kohtuvad kaks esmapilgul teineteisest kauget tähendust – aeglus ja vabadus. Ja mida me siis võiksime kuulda sõnapaaris «павольны філосаф»?

Võib öelda, et see on aeglane filosoof – aeglane selles mõttes, et ta lubab endal mitte ette teada, kuhu mõte peaks viima; lubab endal jääda küsimuse juurde nii kauaks, kui see küsimus vajab. Tahaks vastu väita: aga selline on ju iga filosoof! Ja ometi meenub mulle ühe kolleegi lugu kliendist, kes filosoofiast vaimustununa jõudis kiiresti järeldusele, et elul pole mõtet ja iga mõtlev inimene peaks sooritama enesetapu. Teda nimetaksin ma kiireks filosoofiks.

Kuid «павольны філосаф» on ka vaba filosoof. Prii. Filosoof omast vabast tahtest.

Ja see «omast vabast tahtest» köidab mind tõsiselt. Mida tähendab olla filosoof vabast tahtest? Milles üldse saaks siin seisneda vabadus? Sest «filosoof vabast tahtest» viitab mu mõtetes kohe teisele, meile hästi tuttavale kujule – tahtmatule filosoofile, filosoofile vastu tahtmist.

Tuletan meelde, et Alice Holzhey-Kunz nimetab «tahtmatuks filosoofiks» inimest, kellel on eriline ontoloogiline tundlikkus – Hellhörigkeit. Selline inimene on eriti tundlik inimolemise nende tingimuste suhtes, mida argipäev lubab meil tavaliselt mitte märgata või vähemalt mitte pidevalt märgata: lõplikkuse, pinnatuse, absoluutse turvalisuse võimatuse suhtes, ja selle suhtes, et meie enda olemasolu ei ole kunagi täielikult meie enda käsutuses.

Seejuures ei tea «tahtmatu filosoof», et ta on filosoof. Tema tundlikkus annab endast märku eelkõige kannatuses – sümptomis, ärevuses, sundmõtetes, võimetuses leppida millegagi, millest teised oskavad millegipärast pilgu kõrvale pöörata. Selles seisnebki tema «tahtmatus»: tema enda olemasolu filosoofiline mõõde avaneb talle tema tahtest sõltumata. Kuid siin on veel üks raskus: ta on oma olemasolu kohta juba midagi kuulnud, aga ei mõista, mida täpselt ta kuulis. Seetõttu ei koge ta end filosoofina, vaid haigena, inimesena, kellega on midagi valesti. Seda, mida saaks mõista erilise tundlikkusena inimliku olemasolu suhtes, kogeb ta omaenda alaväärsuse või defektina.

Võib öelda, et selles mõttes kannatab tahtmatu filosoof kahekordselt – selle tõttu, mida ta kuulis, ja võimetuse tõttu mõista oma kannatust teisiti kui tunnistust sellest, et temaga on midagi lahti. Või isegi kolmekordselt, sest tahtmatu filosoof püüab lahendada ontoloogilisi küsimusi ontilisel tasandil, ja selline väljamängimine on samuti piinav: see ei toimi, ja inimene peab selle tõdemusega «ei toimi, ei aita» seisma silmitsi ikka ja jälle.

Ja nüüd tahaksin ma selle oma olemise pärast kannatava «tahtmatu filosoofi» kõrvale asetada kummalise павольнага філосафа kuju – filosoofi omast vabast tahtest. Kusjuures üks ei pea (ega saagi) siin teist tühistama. Mind huvitab pigem küsimus, kas inimesel, kes on osutunud filosoofiks vastu tahtmist, võib tekkida ka võimalus filosofeerida vabast tahtest? Kas see, mis varem tabas teda vaid kannatusena, võib saada filosoofiliseks küsimuseks, mille püstitamises ja uurimises ta ise osaleb?

Jätame selle küsimuse esialgu lahtiseks ja pöördume tagasi Holzhey-Kunzi enda juurde. Ta rõhutab: eriline filosoofiline tundlikkus ei ole iseenesest patoloogia ega puue, millest inimene tuleks vabastada. Veelgi enam, kui talle avanev tõde ei rõhuks teda nii rängalt, võiks seda tundlikkust pidada andeks.

Kuid mõistagi ei koge tahtmatu filosoof ise oma kannatust annina. Ja see mõte ise võib kõlada peaaegu solvavalt: ela ise sellise anniga! Tahtmatu filosoofi jaoks on tema tundlikkus pigem maksimaalse mittevabaduse kogemus: ta ei valinud seda, mis talle avanes, ta ei saa lakkata seda kuulmast ja samal ajal ei tea ta, mida kuuldud teadmisega peale hakata. Ja kui me mingi horisondina peame siiski silmas suuremat vabadust, «павольнасць’i», siis tekib küsimus: millised sammud selles suunas on üldse võimalikud? Kuidas saaksime seda köit «павольніць» – lõdvemaks lasta (tahaks öelda «silmust kaelal», ja kannatava inimese puhul poleks see minu arvates kuigi suur liialdus).

Kui ma mõistan Holzhey-Kunzi õigesti, siis dasein-analüütilises teraapias on üks selliseid samme seotud sellega, et terapeut hakkab patsienti kuulama «filosoofilise kõrvaga».

Mida tähendab kuulata «filosoofilise kõrvaga»? Seda võib mõista üsna lihtsalt: patsient räägib ühest, aga terapeut suudab selle taga kuulda teist – tema kannatuse filosoofilist sisu. Haigusehirmu taga lõplikkust, piinava valiku taga ontoloogilist süüd, häbi taga oma olemise faktilisust. Kuid sellisel juhul riskib terapeudi filosoofiline tundlikkus muutuda filosoofiliseks tõlgenduseks, mis eeldab, et terapeut on justkui «teadja filosoof» «mitteteadja» kõrval.

Holzhey-Kunzi «filosoofiline kõrv» näib toimivat veidi teisiti. Patsienti kuulates ei tunne terapeut tema kannatuses ära pelgalt mingit filosoofilist teemat, vaid midagi, mis puudutab teda ennast. See, mille ees patsient on osutunud kaitsetuks, kuulub üldise inimliku saatuse juurde – minule samavõrd kui temale. Just seepärast tekib Holzhey-Kunzil filosoofilise kuulamise kõrvale sümpaatia: terapeut avastab end olevat oma patsiendi saatusekaaslane.

Ja see sümpaatia näib võimaldavat muutuda ka sellel, kuidas inimene oma kannatust kogeb. Kui varem tekitas see meeleheidet, hirmu või häbi: «minuga on midagi valesti», «ma olen haige», «ma ei saa hakkama sellega, millega teised toime tulevad», siis nüüd on tema kõrval teine inimene, kes kuuleb selles kannatuses midagi inimlikult tähenduslikku ja tunneb selles ära ka iseenda. Ja siis võib patsiendil tekkida see, mida Holzhey-Kunz nimetab huviks iseenda vastu. Võib-olla esimest korda ei huvita teda mitte ainult see, kuidas oma kannatusest lahti saada, vaid ka see, mis inimlikus olemises teda ennast nii valusalt puudutab.

Kannatus ei muutu seejuures tagantjärele «anniks» ega lakka olemast kannatus. Kuid tekib teistsugune suhestumise võimalus: see, millele inimene varem vaid allus, saab millekski, mille poole ta võib pöörduda.

Aga mis toimub edasi? Kui inimene hakkab süvenema sellesse, mida ta varem koges üksnes kannatusena, kas sellest võib saada filosofeerimise algus? Ja mida üldse tähendab filosofeerida sellest, millest sa oled juba sügavalt puudutatud?

Siinkohal tahaksin pöörduda filosoofilise praktika poole. Tänapäeva maailmas eksisteerib selle nime, aga ka «filosoofilise nõustamise» all palju erinevaid lähenemisi, mis eeldavad võimalust filosofeerida vahetus vestluses teise inimesega. Praktiseeriva filosoofi juurde tulevad inimesed, keda miski vaevab, teeb nõutuks, paneb oma elu üle järele mõtlema. Ja sugugi mitte alati ei tule nad küsimusega, mida nad ise nimetaksid filosoofiliseks. Mõnikord püüab inimene alles taibata, mis teda õieti ärevaks teeb ja mida ta õupoolest küsida soovib.

Seejuures on filosoofilist praktikat vaevalt võimalik kirjeldada ühtse meetodina kindla võttestiku ja selgete piiridega. On erinevaid arusaamu sellest, mis sellise kohtumise ajal toimub, milline on selles filosoofi roll ja milles seisneb selle olemuslikult filosoofiline iseloom. Mitte vähem keeruline pole küsimus sellest, kuidas filosoofiline praktika suhestub psühhoteraapiaga, eriti nende suundadega, mis on ise filosoofiast välja kasvanud. Kuid katse seda kõike lahti harutada nõuaks eraldi uurimust.

Mind huvitab siin eelkõige Leedu filosoofi Tomas Sodeika lähenemine. Ja selle poole pöördumiseks tahaksin põgusalt naasta juba mainitud «teadja filosoofi» kuju juurde.

Kui asja päris lihtsustada, eeldab see kuju üsna harjumuspärast rollijaotust: on inimene, kellega midagi toimub, ja on filosoof, kellel on teatud teadmine, mille abil saab toimuvat mõista. Inimene räägib oma ärevusest, valiku võimatusest või surmahirmust, filosoof aga teab lõplikkusest, vabadusest, ontoloogilisest süüst ja oskab pakkuda talle sobiva filosoofilise raamistuse.

Kuid filosoofiline praktika, nagu me seda Tomas Sodeika puhul kohtame, algab nähtavasti sellest positsioonist loobumisega. Kuna mul on olnud õnn Tomase käe all õppida ja temaga vestelda, riskin öelda, et üks küsimusi, mis teda filosoofi ja õppejõuna tõsiselt vaevab, on: kuidas on üldse võimalik õpetada filosoofiat, muutmata seda pelgaks «teadmise» ülekandmiseks doonorilt retsipiendile. Tema autorikursus «Filosoofiline praktika» ongi üles ehitatud katsena sellele küsimusele vastata.

Ja näib, et asi on selles, et filosofeerimine (erinevalt «filosoofilisest teadmisest», mida võib püüda edasi anda teksti tutvustades ja filosoofi mõttekäiku selgitades) peab kuidagi inimese endaga juhtuma. Filosoofiline praktika Sodeika käsitluses toob filosoofia tekstist ja teooriast tagasi elavasse vestlusesse: konkreetsesse kohtumisolukorda inimesega, kes ei pruugi tulla filosoofilise küsimusega, vaid pigem teatud eksistentsiaalse kimbatusega, mida ta ise veel täielikult ei mõista ega oska alati väljendada. Praktiseeriv filosoof osutub siin Achenbachi vaimus omamoodi «mittespetsialiseerumise spetsialistiks»: ta ei vaatle tulnud inimest juba tuntud teooria üksikjuhtumina ega tea ette, millist filosoofilist aparaati tuleks tema suhtes rakendada. Nad püüavad koos mõista, mis inimesega õigupoolest toimub ja milline küsimus siin üldse esile kerkib.

Ja siis soovin teha järgmise väikese sammu ning küsida endalt, kuidas on võimalik filosoofiline praktika inimesega, keda ma nimetan kliendiks. Ja täpsemalt: kas tahtmatul filosoofil võib tekkida võimalus filosofeerida «павольна» ja mis peaks selleks juhtuma?

Olles eksistentsiaalne terapeut ja kavatsedes selleks jääda ka edaspidi, vaatlen ma filosoofilise praktika võimalusi just nimelt omaenda terapeutilise töö kontekstis. Muidugi on eksistentsiaalne teraapia filosoofiast välja kasvanud, filosoofilist mõõdet ei saa sellest enam lahutada. Filosofeerimine laiemas mõttes on juba kootud eksistentsiaalse teraapia enese koesse. Seetõttu võib piir filosoofilise praktika ja eksistentsiaalse teraapia vahel teatud hetkedel osutuda üsna tinglikuks. Kuid minu jaoks on oluline mitte kaotada silmist kohta, kus ma asun, ja nende suhete iseloomu, milles mind huvitavad küsimused tekivad. Seepärast ütlen «klient», kuigi Holzhey-Kunz ütleb sagedamini «patsient», ja filosoofiline nõustaja võib Achenbachi eeskujul nimetada tema juurde tulnud inimest «külaliseks». Ja ruum, kus ma kavatsen otsida ühise filosofeerimise võimalust, jääb endiselt terapeudi kabinetiks.

Minu juurde tuleb väga erinevaid kliente väga erinevate teemadega, ja vahest kaugeltki mitte igaüks neist pole klassikaline «tahtmatu filosoof». Inimolemise fundamentaalsed tingimused puudutavad meid igaüht, ja igaüks võib teatud määral olla nende suhtes tundlik. Kuid sugugi mitte igaüks ei ela nagu absoluutse kuulmisega inimene, kes on sunnitud elama stantsimistsehhis.

Mind huvitavad siin eriti just sellised kliendid: inimesed, kelle eriline tundlikkus oma olemasolu tingimuste suhtes avaldub kannatuses – mõnikord sedavõrd tõsises, et kliinilise mõtlemise raamides võib seda kirjeldada psüühikahäirena, Holzhey-Kunzi optikas aga võimaldab see näha kannatajas ühtlasi «tahtmatut filosoofi». Ja just selliste tahtmatute filosoofidega on mul esmajoones põnev uurida filosoofilise praktika võimalusi. Kuid vastata eespool püstitatud küsimusele, kuidas selline praktika on võimalik, saab minu meelest üksnes praktika enda poole pöördudes.

Minu töös on palju konkreetseid näiteid, mis võimaldaksid heita sellele küsimusele pilgu eri külgedelt. Kuid konfidentsiaalsuse hoidmiseks tuleks muuta või välja jätta nii palju olulisi üksikasju, et näited ise kaotaksid suures osas oma mõtte. Seepärast otsustasin minna teist teed ja püüda oma kogemust üldistada.

Ja vaat millele ma tähelepanu pöörasin. Mõne kliendiga tekib meie teraapia käigus aeg-ajalt miski, mida mulle meeldib nimetada filosoofiaringiks. Vahel võime selle üle isegi nalja heita: «No näed, jälle tegi meie filosoofiaring uksed lahti.» Selliseid vestlusi on minu töös ette tulnud juba ammu, kuid alles nüüd, mil olen ise hakanud filosoofilist praktikat omandama, tuli mulle pähe mõte: mis õieti sünnib meie vahel neil hetkedel, kui see ring avaneb? Me ei lakka ju olemast klient ja terapeut ega astu välja terapeutilisest suhtest, ja ometi ei kattu toimuv justkui päriselt teraapia tavapärase kulgemisega. Muidu ei suudaks me üsna eksimatult ära tunda hetke, mil ring on «avanenud», ja selle üle isegi nalja heita.

Kui püüda tabada, mis neil hetkedel täpselt muutub, siis peaaegu kehalise aistingu tasandil ütleksin, et vestlusesse ilmub teatav павольнасць, ja seda korraga selle sõna kahes tähenduses.

Ühest küljest hakkab küsimus kõlama mitte enam üksnes kellegi isikliku valuna, vaid ka suure inimliku küsimusena – ja midagi juhtub vestluse temporaalsusega. Kusjuures see павольнасць on aeglus mitte selles mõttes, et me teadlikult pidurdaksime või seaksime sihiks mitte kiirustada. Pigem hakkab aeg ise teistmoodi voolama, kui selline küsimus tõeliselt esile kerkib.

Teisest küljest aga tekib justkui teatav vabadus. Igal juhul saan enda poolt sellest rääkida üsna kindlalt. Neil hetkedel astun ma vestlusesse juba täieõigusliku vestluskaaslasena – inimesena, keda see küsimus puudutab vahest mitte vähemal määral kui seda, kes minu juurde tuli.

Siin toimub minu positsioonis väga väike, väljastpoolt vaadates peaaegu märkamatu, kuid minu jaoks selgelt tajutav nihe. Terapeutilises vestluses, olgu see kuitahes vastastikune ja elav, jään ma ikkagi eelkõige pööratuks minu juurde tulnud inimese kogemuse poole. Meie vahel tekkivat küsimust püüan ma esmalt mõista kui tema küsimust – kui midagi, mis puudutab otseselt just tema elu.

Kuid «filosoofiaringis» toimub vaevumärgatav nihe. «Kuidas see on tema jaoks?» ei kao kuhugi, kuid selle kõrvale kerkivad täiesti tõsiseltvõetavalt «kuidas see on minu jaoks?» ja «kuidas see üldse on?». Kusjuures «kuidas see on minu jaoks?» ei tähenda siin samuti pelka pöördumist minu enda eluloo poole. Ma seisan selle küsimuse ees mitte üksnes erainimesena oma looga, vaid inimesena üldse – veel ühe inimesena, keda see küsimus puudutab. Meie vestlus väljub minu juurde tulnud inimese konkreetse loo piiridest ja ehitub küsimuse ümber, mis kuulub meile mõlemale ja samal ajal ei kuulu kummalegi meist: kuidas see üldse on – olla inimene silmitsi sellega, millest me praegu räägime?

Ja see «kuidas see üldse on?» toob mind taas tagasi filosoofilise praktika juurde Sodeika mõistmises. Filosoofilise mõtte võimaluse juurde sündida vahetult elavast vestlusest, konkreetsest inimlikust kimbatusest, mitte olla sinna ette toodud valmis teooriana.

Sellest samast rääkis Mamardashvili, väites, et filosoofias ei ole teatud mõttes «mitte midagi uut», et see kõneleb alati ühest ja samast, ning võrdles seda armastusega: inimesed on armastanud miljardeid aastaid, kuid iga kord kogetakse seda tuhandeid kordi läbielatud seisundit uuena, sest see «taastoodab end meis endis». Ja edasi on tal suurepärane vormel: «Ka filosoofia taastoodab inimestes inimesi». Teisisõnu, filosoofiline küsimus ise võib olla kuitahes vana, igavene nagu armastus, kuid filosofeerimist ei toimu seni, kuni see küsimus ei taastu mingil moel siin – konkreetses inimelus ja konkreetses vestluses. Seda ei saa asendada teadmisega sellest, mida filosoof on selle kohta juba öelnud.

Kuid on ju ka teraapia samasugune elav vestlus. Vähemalt eksistentsiaalne teraapia, nagu meie seda tunneme, ei kujuta endast kohe kindlasti olukorda, kus terapeudil on valmis teadmine teisest inimesest ja ta rakendab seda teadmist tema juhtumile. Selles mõttes on vestluse enda ülesehitus, nimetagem seda teraapiaks või filosoofiliseks praktikaks, vaevumärgatavalt erinev, kuid ma riskin oletada, et see, mis toimub küsimuse endaga, ja viis, kuidas sellega ümber käiakse, on erinevad.

Teraapias säilitab küsimus ikkagi oma suunatuse kliendi elule. Isegi kui see puudutab mind, isegi kui ma ei tea vastust ja me tõepoolest otsime seda koos, jään ma inimese kõrvale, kelle jaoks see küsimus on saanud tema elu ja kannatuse osaks. «Filosoofiaringis» toimub vaevumärgatav pööre: küsimus vabaneb mõneks ajaks seotusest isikliku looga ja muutub inimese saatuse küsimuseks. Ja see pole mingil juhul intellektuaalne üldistusoperatsioon ega kõrgem abstraktsioonitase, vaid pigem küsimuse staatuse ja sellesse suhtumise muutumine.

Kui küsida, mida see pööre eeldatavasti muudab kliendi enda jaoks, meenutaksin taas kujundit köiest, mida õnnestus veidi lõdvendada. See, mis varem tabas teda isikliku kannatusena, osutub nüüd küsimuseks, mille ees seisame koos. Ta jääb inimeseks, keda see küsimus valusalt puudutab, kuid ma eeldan, et üheaegselt toimub ka tema poolt peen pööre: inimesest, kellele me koos mõtleme, inimeseks, kellega koos me mõtleme üldinimlikule.

Püüan näidata sedasama veel kord näite varal, mis on arvatavasti mingil määral tuttav meile igaühele. Lähedastes suhetes muutub varem või hiljem võimatuks mitte märgata Teise teisesust. Olgu need suhted kuitahes sügavad ja usalduslikud, jääb teine inimene meile alati milleski tabamatuks, milleski mõistetamatuks, ja meie ise tema kõrval – mitte lõpuni mõistetuks. Arvan, et vaevalt leidub inimest, keda see avastus poleks pikaajalistes lähedastes suhetes ühel või teisel kujul tabanud.

Kuid tahtmatule filosoofile on see inimolemise asjaolu tihti eriti valus. See, millega enamik inimesi nii või teisiti kohaneb, võib tema jaoks saada piinava kannatuse allikaks. Teise teisesust kogetakse ohuna läheduse, usalduse ja armastuse võimalikkusele endale. Võimetus teist inimest lõpuni tunda, olla kindel tema suhtumises endasse, ületada lõplikult meid lahutav distants – see võib avaneda sellise teravusega, et küsimärgi alla satub võimalus olla Teisega ülepea.

Me võime seda kannatust muidugi vaadelda inimese isikliku loo kontekstis, tema traumaatilise kogemusena, mis jätkab taastootmist olevikus. Ja ühtlasi, kui kasutada Holzhey-Kunzi optikat, võime näha selle taga erilist tundlikkust inimolemise ühe fundamentaalse tingimuse suhtes.

Kuid sel hetkel, mil see tõde inimest tabab, pole muidugi mingist filosofeerimisest juttugi. Ega tähenda ka hiljem, kui ta püüab läbielatut mõtestada või toob oma kannatuse vestlusesse terapeudiga, puudutatus iseenesest veel filosofeerimist.

Aga kuskil seal on meil Sartre, kes kirjutab palju ja väga täpselt Teise põrgulikkusest. Ja tänu tema autobiograafilistele tekstidele teame, et need teemad ei olnud talle pelgalt teoreetilise huvi aineks – ta ise oli neist lapsepõlvest saati sügavalt puudutatud. Ent Sartre’il saab see puudutatus tematiseeritud ja muutub filosoofiliseks probleemiks.

Mõistagi on nende klientide, kellest räägin, ja Sartre’i vahel teatud vahemaa. Ja hoidku jumal mind selle eest, et seada küsimust, kuidas muuta tahtmatu filosoof tinglikuks Sartre’iks. Kuid kui meenutada taas Mamardashvilit ja tema armastuse kogemise võrdlust filosofeerimisega, siis selgub, et armastuse kogemiseks ei pea olema Petrarca, ega ole meil ka ülesannet kirjutada armastusest nagu Petrarca. Kuid on vist ülesanne astuda mingisse erilisse suhtesse sellega, millest sa oled juba puudutatud – filosoofilisse, mõtlevasse, павольнае suhtesse.

Eksistentsiaalsest teraapiast rääkides on muidugi raske väita, et selline eriline suhe sellesse, millest inimene on puudutatud, tekib ainult filosoofilises praktikas. Kuid minu meelest on siin siiski teatud nüansid, ja need on olulised.

Pöördume tagasi meie lähedaste suhete näite juurde. Inimese enda lugu võib näida eelkõige suhteloona konkreetse Teisega, keda ei õnnestu mõista, kelle armastus seatakse kahtluse alla, kelle tabamatusega on raske leppida. Kuid see on ka inimese – meist igaühe – lugu, kes on sunnitud tegemist tegema Teisega, keda pole võimalik lõpuni tunda. Ja siis kerkib juba teine küsimus: kuidas üldse saab armastada ja usaldada lähedast, kui ta jääb meile Teiseks?

Mulle tundub, et just sellist laadi küsimused avavadki selle sama filosoofiaringi. Kuid kui kannatuse üldinimlik mõõde tuleb ilmsiks ka eksistentsiaalses teraapias, siis mis toimub erilist selles ringis? Ja millise koha see hõlmab terapeutilises suhtes?

Siinkohal tahaksin tuua sisse veel ühe sõna, mille tähendusväli on minu arutluse jaoks oluline: «osa» ehk «saatuslik osa» (vene k удел). See on sõna-sõnalt see, mis on sulle tervikust eraldatud, sinu jagu, osa. Väljendis «inimese saatuslik osa» avaldub see üksiku ja üldise liit: meil igaühel on oma jagu – kuid see on osa sellest, mida me jagame teistega.

Inimese saatuse jagatuse idee, «ühes paadis olemise» metafoor läbib kogu eksistentsiaalset teraapiat. Holzhey-Kunzil ilmub see vestluses sümpaatiast: kuulates patsienti filosoofilise kõrvaga, avastab terapeut end olevat tema «saatusekaaslane». See, mis teisele nii valusalt avanes, puudutab ka mind – lihtsalt seepärast, et me mõlemad oleme inimesed.

Kuid mulle tundub, et «filosoofiaringis» võtab see jagatus veel ühe kuju. Kõrvuti filosoofilise kõrvaga ilmub, kui jätkata seda veidi kehalist metafoori, filosoofiline keel. Ja keelt ei pea ma siin silmas mitte mõisteaparaadina, vaid peaaegu sõna-sõnalt – selle sama elundina, mille teistsuguses terapeutilises positsioonis olles oleksin võib-olla eelistanud hammaste taga hoida. Mind võib sügavalt puudutada see, millest klient räägib, ma võin tema küsimuses ära tunda midagi, mis puudutab ka mind – ja ometi jätta oma puudutatuse enese teada. Ent kui avaneb «filosoofiaring», annan ma sellele justkui hääle. Ma lakkan olemast vaid see, kes kuulab filosoofilise kõrvaga, ja astun ise vestlusesse inimesena, keda see küsimus samuti puudutab.

Ja siin omandab павольнасць, rääkides juba minust, terapeudist, veel ühe tähenduse. See ei ole päris tahtlik otsus: nüüd ma luban endale rohkem eneseavamist ja hakkan koos kliendiga filosofeerima. Pigem on see teatav luba endale seista samuti küsimuse ees – mitte teada vastust, olla puudutatud, olla eri meelt, vaielda. Teatud mõttes – anda end küsimuse meelevalda, mis on nüüd suunatud ka minule. Ja minu seni veel väga tagasihoidlik kogemus ütleb, et sellel terapeudi павольнасць’il võib endal olla terapeutiline mõju. Kui sümpaatia, millest kirjutab Holzhey-Kunz, võimaldab inimesel märgata oma kannatuses mitte ainult haigust või defekti, vaid midagi üldisele inimlikule saatusele kuuluvat, siis siin saab sellest ühisusest ka vestluse enda kogemus. Klient avastab enda kõrvalt teise inimese, keda erutab sama küsimus ja kellel samuti pole lõplikku vastust. Kusjuures inimese osa jagamine ei tähenda sugugi ilmtingimata sellega leppimist. Jagatud võib olla ka meie erimeelsus sellega – nördimus, mäss, võimetus leppida millegagi inimelu korralduses endas.


Ja siinkohal pöördun ma veel kord tagasi Mamardashvili mõtte juurde, mida juba meenutasin armastusest rääkides. Ta ütleb, et inimesed on armastanud miljardeid kordi, kuid iga kord peab see tuhandeid kordi läbielatud seisund justkui uuesti meis endis taastootuma. Ja edasi lisab ta veel ühe minu jaoks olulise asja: mõistmine jääb võib-olla samaks, aga mittemõistmine on iga kord erinev. Eri ajastutel ei mõista inimesed olemist erinevalt, ja seepärast peab filosoof iga kord seisma silmitsi uute «mittemõistmise müüridega», otsima teist, nendega kohast keelt. Või nagu ütleb Mamardashvili ise märksa vähem delikaatselt: vahetuvad «kretiinid, kellega vesteldakse».


Ja tahaksin lisada, et kretinism pole nähtavasti mitte ainult ajalooline, vaid ka individuaalne. Igaühel meist on oma viis inimese osa mitte mõista, sellega mitte nõustuda, püüda seda petta või sellega kuidagi toime tulla. Tahtmatul filosoofil käib see vaidlus juba ammu, lihtsalt see ei käi mõttes. See võib käia sümptomi kaudu, väljamängimise kaudu, katse kaudu lahendada oma elus seda, millel tegelikult lõplikku lahendust polegi. Ja siis võib seesama vaidlus, mis seni leidis aset inimese elus, jätkuda juba mõttes. Seda, mida varem tuli välja mängida, saab nüüd vähemalt vahel proovida mõelda. Ja vaielda saab samuti juba sõnadega – küsimusega, minuga, lõppude lõpuks Sartre’iga.


Küllap on mul siinkohal aeg peatuda. Mitte seetõttu, et oleksin jõudnud mingi lõpliku vastuseni, vaid lihtsalt sellepärast, et ka sellel mõtisklusel peab olema lõpp. Alustasin павольнага філосафа kujust ja tahan selle juurde lõpetuseks tagasi tulla. Niisiis, kes on see minu павольны філосаф?

Mõistame, et see on inimene, kes ei vali seda, millest ta kord saab puudutatud. Kuid mingil hetkel saab sellest, mis varem teda vaid tabas ja tema elus lahti rullus, küsimus, mille tõstatamises ja uurimises ta ise hakkab osalema. Ja selles osalemises tekib teatav vabadus: saab mõelda, olla eriarvamusel, vaielda. Ja mulle näib, et see павольны філосаф sünnib suhetes – suhetes teise inimesega, kes astub samuti justkui välja oma terapeutilisest rollist ja muutub samasuguseks otsivaks, veidi nõutuks filosoofiks, valmis koos temaga anduma küsimuse meelevalda. Kuid esmalt tuleb see küsimus avastada. Ja selleks ei piisa nähtavasti vaid selle kuulmisest filosoofilise kõrvaga – tuleb anda endale luba ka keelepaelad valla päästa.

Teised artiklid

Jätke ühendust