Filosoofiline nõustamine
Teema, suhe, eesmärk: kolm küsimust filosoofilisele praktikale

Hiljutine kohtumine psühhoteraapia ja filosoofilise nõustamise piiridest jättis mind tulvil inspiratsiooni ja rohkete mõtisklustega. Tavaliselt tõmmatakse nende vahele piir teema järgi: terapeut töötab tunnete, eluloo, sümptomiga, filosoofiline praktik aga mõtlemise, mõistete, maailmapildiga. Terapeut tegeleb murega, filosoof küsimusega.
Mulle tundub, et see piir ei kulge seal, kust me seda otsime. Soovin seda uurida kolme küsimuse kaudu.
Kas filosoofiline nõustaja saab töötada mõtlemisega eraldiseisvalt – lahus tunnetest, kehast, suhetest, eluloost?
Kas filosoofilises nõustamises tekib ühine maailm, eriline suhe kliendiga nagu teraapias – ja kas seda on vaja?
Mis on üldse filosoofilise praktika eesmärk, kui see ei ravi?
Vastuseid otsides toetun filosoofilise praktika rajajatele – Gerd Achenbachile, Ran Lahavile, Lou Marinoffile, Peter Raabele, Oscar Brenifier'le – ning Emmy van Deurzenile. Van Deurzen on selle arutelu jaoks eriti oluline, kuna ta seisab täpselt sellel piiril. Hariduselt filosoofina rajas ta eksistentsiaalse teraapia rakendusliku filosoofiana.
1) Kas mõtlemisega saab töötada isoleeritult?
Filosoofia ise sageli ei usu afektist eraldatud mõttesse. Stoikutel on emotsioon otsustus: viha on veendumus, et mulle on tehtud ülekohut. Martha Nussbaum näitas oma teoses „Teraapia soovist“, et just seepärast pidasidki hellenistlikud koolkonnad end hinge ravimiseks. Kui emotsioon on mõte, siis mõttega töötades töötame juba tundega, kas me seda tahame või mitte.
Heidegger väitis, et mõistmine on alati häälestatud (Befindlichkeit). Maailm avaneb meile juba teatud tooniga. Merleau-Ponty fenomenoloogia lisab keha: veendumused ladestuvad harjumustes, poosis, liikumisviisides. Van Deurzen kasutas samuti setitatud veendumuste mõistet – kujutelmi, mis on kivistunud sedavõrd, et neid kogetakse faktidena.
Kliendi maailmavaade ei ole pelgalt propositsioonide kogum, mida saaks loogikaga lahti võtta. John Mills väitis artiklis „Filosoofiline nõustamine kui psühhoteraapia“, et filosoofiline maailmapilt luuakse ja seda kaitstakse emotsionaalselt, sageli ka teadvustamatult.
Siin peitub ka praktiline oht. Paljud kliendid pöörduvad filosoofi poole seetõttu, et neil on lihtsam elu üle mõelda kui seda tunda. Filosoof, kes „töötab ainult mõtlemisega“, riskib saada selle kaitsemehhanismi ideaalseks kaasosaliseks: vestlus tuleb hiilgav, kuid inimene jääb puudutamata.
Ka Van Deurzen on sellele tähelepanu juhtinud. Kui klient on „ainult peas“, soovitab ta alustada füüsilisest mõõtmest, kehast, kuna see maandab. Pange tähele, et see on filosoofi, mitte psühhosomaatiku nõuanne. Tema nelja maailma mudel – füüsiline, sotsiaalne, isiklik ja vaimne – ei soodusta isoleeritust. Mõtet tähendusest (Überwelt) kogetakse alati kehas (Umwelt), teiste seas (Mitwelt) ja osana loost endast (Eigenwelt).
Jääb eristus teema ja adressaadi vahel. Filosoofilise vestluse teemaks võib olla mõiste – „õiglus“, „reetmine“, „kohus“. Kuid adressaat on alati terviklik inimene. Filosoof võib teadlikult hoida fookust mõistel, võtta asju ajutiselt sulgudesse: me teame, et väljaspool sulge on elu, ja just seepärast valime, mida sulgudesse panna.
Siit tuleneb minu esimene valem. Filosoofiline nõustaja ei tööta mõtlemisega isoleeritult; ta töötab läbi mõtlemise, teades, et kõik muu on samuti ruumis kohal. Piir teraapiaga jookseb sellest, mida me teeme, kui vestlusesse astub tunne: terapeut uurib ja saadab seda, filosoof küsib, millist otsustust maailma kohta see kannab – ning mõlemad eksivad, kui teevad näo, et seda pole olemas.
2) Kas tekib ühine maailm – ja kas seda on vaja?
Ühine maailm tekib alati: ilma selleta pole ükski dialoog võimalik. Küsimus on selles, millise koha see hõlmab. Teraapias saab suhe sageli töö materjaliks. Filosoofilises praktikas peaks see minu meelest jääma eelduseks, samas kui materjaliks saab miski kolmas.
Psühhoteraapias istuvad terapeut ja klient vastamisi ning nendevaheline ruum saab ise teemaks: „mis toimub meie vahel praegu?“. Ka Van Deurzen kasutab terapeutilist suhet elava mudelina sellest, kuidas inimene on teistega. Kuid siin ei ole tegemist ülekandega psühhodünaamilises mõttes, vaid sellega, kuidas suhe avab maailmavaate.
Filosoofilist vestlust näen ma nõnda: kaks inimest istuvad pigem kõrvuti ja vaatavad kolmandat asja – küsimust, mõistet, teksti, dilemmat. Tõelises vestluses ei juhi mina arutelu, vaid arutelu juhib meid mõlemaid. Ühine maailm on siin ühine horisont, mille poole mõlemad on pööratud.
Terapeutiline diaad püüdleb kolmnurga poole (klient, terapeut, suhe). Filosoofiline praktika algab kolmnurgast (klient, filosoof, küsimus). Kui kolmas nurk kaob ja filosoof hakkab tegelema suhte endaga, teeb ta arvatavasti juba teraapiat.
Filosoofilises suhtes on ruumi ka tõelisele erimeelsusele. Filosoof võib ja peab vaidlema – sest ta suhtub klienti kui kaasmõtlejasse, kes on võimeline tõeks. Jaspers nimetas eksistentsiaalset kommunikatsiooni „armastavaks võitluseks“ (liebender Kampf): heitluseks, milles kumbki aitab teisel saada iseendaks, mitte ei püüa võita.
Achenbach jõuab sarnase mõtteni teiselt poolt. Ta nimetab klienti külaliseks, mitte patsiendiks. Külalislahkus on samuti teatud laadi suhe, ja vägagi nõudlik.
Teisel poolusel on Oscar Brenifier. Tema sokraatilised konsultatsioonid on teadlikult karged: ta paneb mõtte tugevuse proovile, ei lohuta ja võib viia vestluspartneri kimbatusse. Ta näitab, et ka minimaalne suhe jääb suhteks: empaatiast loobumine on samuti positsioon, mida klient kogeb kehaliselt ja tundeliselt. See, kes valib ranguse, vastutab ka selle mõju eest.
Kas teraapia maailma on vaja?
On vaja – kuid teisiti kui teraapias. Ilma ühise maailmata taandub filosoofiline vestlus kas loenguks või eksamiks. Kui aga ühine maailm saab peateemaks, kaotab filosoofia oma erilise jõu: võimaluse vaadata koos millelegi, mis on meist kahest suurem. Van Deurzen nimetab praktiku positsiooni filosoofilise teekaaslase positsiooniks. Teekaaslane on keegi, kes astub kõrval.
3) Mis on filosoofilise praktika eesmärk?
Ühed filosoofilised nõustajad loobuvad eesmärgist sootuks, teised sõnastavad selle selgelt.
Veidi lihtsustatult, kuid püüdsin eesmärke esitada tabelina:
Autor | Praktika eesmärk |
Gerd Achenbach | Eelnevalt seatud eesmärki pole; parimal juhul – elamiskunst (Lebenskönnerschaft) |
Ran Lahav | Tarkus ja enesetransformatsioon; harjumuspärase mõtlemise „koopast“ väljumine |
Lou Marinoff | Konkreetse eluprobleemi lahendamine filosoofiliste ideede abil |
Peter Raabe | Probleemi lahendamisest iseseisva mõtlemise ja transtsendentsuseni |
Oscar Brenifier | Mõtte proovilepanek ja selgitamine, kohtumine omaenda vastuoludega |
Emmy van Deurzen | Oma elu selgem nägemine ja elamine selle paradoksidega |
Niipea kui filosoofiale seatakse eesmärk – „vähendada ärevust“, „tõsta heaolu“ –, muutub see teraapiaks. Kuid eesmärgita praktika ei suuda anda aru ei kliendile ega iseendale. Kuidas õpetada meetodit, mis loobub meetodist? Kuidas mõista, et nõustamine ei õnnestunud?
Van Deurzen pakub lahenduse, mis tundub mulle köitev. Eesmärk on võime elada läbi kogu kogemuste spektrit, sealhulgas ärevust, süütunnet ja meeleheidet, kui viiteid väärtustele. See on eesmärk-võimekus, mitte eesmärk-seisund: see ei luba, et hakkab kergem, vaid lubab, et saabub selgus.
Mina sõnastaksin filosoofilise praktika eesmärgi nii: inimene lahkub mitte vastusega, vaid parema küsimusega kui see, millega ta tuli. Selle asemel, et küsida „kuidas ma saaksin hirmu tundmise lõpetada?“, küsitakse: „mida ma täpselt kardan kaotada ja miks see on nii oluline?“. Selline küsimus tagastab inimesele autorluse tema enda elu üle.
Filosoofiline praktika vastutab selguse eest ja seetõttu pole tal õigust lubada kergendust – kuigi sageli toob see seda kaasa. Pierre Hadot' järgi on antiikfilosoofia eluviis ja vaimne harjutus, mitte pelk õpetus. Selles mõttes on filosoofilise praktika eesmärk õpetada harjutust, mida inimene jätkab ilma meieta.
Olles need kolm küsimust läbi käinud, jõuan järeldusele, et piir psühhoteraapia ja filosoofilise nõustamise vahel ei jookse mööda teemat. Nii terapeut kui filosoof tegelevad terve inimesega – tema mõtete, tunnete, keha ja looga. Piir kulgeb mööda kolme teist joont: positsiooni, suhte rolli ja eesmärgi järgi. On ka neljas, proosaline, kuid oluline joon: vastutus. Filosoof peab oskama ära tunda hetke, mil vestlus on lakanud olemast filosoofiline, ning suunama inimese kolleegi juurde.







