Eksistentsiaalne teraapia ja ECCA
Birštonas, mis kestab edasi

Birštonase konverents on alati märkimisväärne sündmus. Ja sugugi mitte tingimata kava sisu või esinejate nimede tõttu, kuigi iga kord leidub midagi olulist, mida endaga kaasa võtta. Kuid minu jaoks jääb siin alati peamiseks kohtumine. Kohtumine paigaga, kogukonnaga, inimestega. Peaaegu alati südamele lähedaste sõpradega ja peaaegu alati kellegi uuega.

Sel aastal oli konverents omamoodi eriline. Piisab juba sellest, et see oli pühendatud Ida-Euroopa Eksistentsiaalse Teraapia Assotsiatsiooni 25. aastapäevale. Vaevalt on vaja eraldi selgitada, millist kohta selle kogukonna ajaloos kannavad Assotsiatsioon ning Humanistliku ja Eksistentsiaalse Psühholoogia Instituut (HEPI). Suurel määral just Instituudi ümber see kogukond kujuneski.

Kuid oli ka teine põhjus, miks see konverents tundus teistsugune. See oli esimene konverents ilma Rimas Kočiūnaseta.
Enne selle algust mõtlesin ma, nagu ilmselt paljudki kokkutulnud, korduvalt sellele, kuidas tema puudumist kogetakse. Praegu tundub mulle, et sellele küsimusele on veel liiga vara vastata. Möödas on liiga vähe aega ja näib, et oleme ikka veel kestva hüvastijätu sees. Ja vahest just seda hüvastijättu oli tunda tugevamalt kui kõike muud – seda mitte imeliste esinejate ja osalejate solvamiseks.
Seda enam, et Rimas oli ometi kohal.
Pärast põhiprogrammile eelnenud seminare avati konverents dokumentaalfilmi-intervjuuga Rimasest. Ja selle filmi kaudu oli ta justkui taas meie seas.
Vaatamise ajal tabasin end mitu korda ootamatult sügavatelt läbielamistelt. Kui ekraanile ilmus Rimas ise ja hakkas rääkima, muutus mu meel rahulikuks, peaaegu leplikuks. Keerulisem oli neil hetkedel, mil teda ekraanil ei olnud. Nii see vist ongi, kui hüvastijätt alles kestab…
Ma ei tea, kas üldse saab rääkida sellest, milliseks on Birštonas muutunud ilma Rimaseta. Võib-olla peab selleks veel aega mööduma. Ja ma ei tahaks taandada seda kirjutist üksnes tema puudumise kogemisele. Kuid on raske mitte märgata, kuidas see puudumine ise saab kohtumise osaks. Me jätkame üksteisega kohtumist ja teatud mõttes kestab edasi ka meie vestlus Rimasega.
Seejuures ei muutunud konverents sugugi pelgalt hüvastijäturuumiks. Vastupidi, kava oli väga tihe. Juba enne ametlikku avamist viis Marc Boaz läbi mahuka kolmepäevase seminari, mis oli pühendatud eksistentsiaalsele tööle suhtetraumade ja dissotsiatsiooniga.
Ka konverents ise paistis silma teemade ja lähenemiste mitmekesisuse poolest. Siin räägiti terapeutilisest suhtest, traumast, huumorist, supervisioonist, emigratsioonist, loovusest ja saatusest, aja kogemisest ning tähenduse otsingust. Oli nii teoreetilisi ettekandeid, uurimusi kui ka praktilisi seminare. Mõistagi oli võimatu jõuda kõigele ja programmi ümberjutustamine ei olegi siinkohal minu eesmärk.
Minu jaoks oli konverentsi üheks silmapaistvamaks jooneks filosoofia kohalolu. Muidugi pole see Birštonases uudis. Filosoofia on eksistentsiaalses psühhoteraapias alati olulisel kohal olnud ja HEPI-s on traditsiooniliselt pööratud palju tähelepanu fenomenoloogiale ning hermeneutikale. Ja ometi oli seekord filosoofiline suund sedavõrd tajutav, et programmis kujunes sellest lausa eraldi filosoofiapäev.
Esinejate seas oli ka minu kursusekaaslasi filosoofilise praktika programmist, mille algatasid kolm aastat tagasi Tomas Sodeika ja Rimas Kočiūnas. Juris Zuitiņš koos Timas Petraitisega jagasid Heideggeri lugemise kogemust, samal ajal kui Ivars Bauls mõtiskles selle üle, kas psühhoteraapia võib saada heideggerlikuks sündmuseks. Anna Neborskaya esines ettekandega „Aeglane filosoof“. Kuulda sai ka Natalia Artemenko ettekannet riskijärgse ühiskonna fenomenoloogiast, Robertas Petronise arutelusid viha kogemise filosoofilisest tähendusest ning Tomas Sodeika enda seminare.
Ja ma julgen väita, et kõigis neis esinemistes, sõltumata nende tõsiduse või provokatiivsuse astmest, oli olemas seesama tuum, mille nimel minu arusaamist mööda üldse tasub filosoofilisest nõustamisest kõneleda. Nimelt – mõte, mille märkamiseks ja mille kulgemise jälgimiseks tuleb vaeva näha.
Kuid mida tähendab mõtet märgata? Mitte lihtsalt öelduga nõustuda või mitte nõustuda, mitte piirduda argumentide veenvuse hindamisega. Pigem püüda näha, kuidas mõte tärkab, kuhu see viib, mis selle taga seisab ja milliseid uusi küsimusi see avab. Vahel tuleb selleks loobuda soovist öeldut liiga kiiresti mõista või määratleda sellesse oma suhtumist. Ja lubada mõttel mõnda aega jääda küsimuseks.

Siinkohal meenub mulle Anna Neborskaya esinemine. Oma essees „Aeglane filosoof“ viitab ta valgevenekeelsele sõnale, mis ühendab kaht tähendust – aeglust ja vabadust. Tundub, et selles on midagi väga omast filosoofilise vestluse kogemusele endale. Vastusega mitte kiirustamine ei tähenda ilmtingimata aeglaselt liikumist. Vahel tähendab see lubada küsimusel viia meid sinna, kuhu meil polnud plaanis minna. Ja võib-olla just selles avaldubki teatud mõtlemise vabadus.
Lootustandev tundus mulle ka avatus dialoogile filosoofilise praktika teiste traditsioonidega. Üheks selliseks kohtumiseks kujunes Ran Lahavi tulek. Ta viis läbi kaks praktilist seminari filosoofiliste tekstide lugemisest ja nendega töötamisest filosoofilises nõustamises, samuti esines ta loenguga „Filosoofilised taipamised ja see, mida need meiega teevad“.
Minu jaoks oli see eriti oluline ka seetõttu, et Lahavi lähenemine esindab suures osas teistsugust filosoofilise praktika traditsiooni. Seetõttu lõi tema kohalolu võimaluse mitte lihtsalt taas filosoofiast rääkida, vaid püüda asetada kõrvuti eri viise mõistmaks seda, mida filosoofia saab inimesega töötades korda saata.
Mulle tundub, et sellised kohtumised on paeluvad just siis, kui erinevusi ei ole vaja tasandada ega ületada. Kui on võimalik püüda mõista, mis peitub teistsuguse praktika taga, millistest küsimustest see sünnib ja kuhu suundub. Ja seejuures ei ole vaja tingimata jõuda üksmeelele. Võib-olla on juba ainuüksi püüdlus mõista teist mõtet piisavalt tähendusrikas tulemus.
Assotsiatsiooni juubeli ja selle ajaloo jaoks nii palju tähendanud inimese puudumise taustal ei osutunud konverents ootamatult mitte üksnes tagasivaateks. Selles oli märgata edasiliikumist: varem alustatud vestluste jätkumist, uute vestluskaaslaste ilmumist ning püüdlust luua sidemeid lähedaste, kuid mitte samaste traditsioonide vahel.
Tõenäoliselt seepärast tundub sõna „kohtumine“ mulle endiselt, olgugi ehk pisut banaalsena, Birštonase konverentsi jaoks kõige täpsem. Kohtumine nendega, kes on kõrval. Nendega, keda enam kõrval pole. Sellega, mis loodi enne meid. Ja sellega, mis alles hakkab kujunema.
P. S. Mul on eriti hea meel, et mõned konverentsil esitletud materjalid ilmuvad ka selles keskkonnas. Eelkõige saab siin juba lugeda Anna Neborskaya esseed „Aeglane filosoof“. Ja vahest on see hea ajend jätkata vestlust, mis Birštonases alguse sai.
ECCA haridus- ja teaduslabor kutsub kõiki huvilisi osalema esimesel venekeelsel filosoofilise nõustamise haridusprogrammil Ran Lahavi Deep Philosophy lähenemises:
kolm veebimoodulit veebruarist augustini 2027
psühholoogidele, arstidele, pedagoogidele ja teistele abistavate elukutsete spetsialistidele
filosoofilise hariduse nõuet ei ole.
Tunnid toimuvad teisipäeviti kell 17.00–20.00 Moskva aja järgi vene keeles; Ran Lahavi kohtumised toimuvad inglise keeles tõlkega – täpsem info ja registreerimine.







