Vaikuse talumine kontaktis võib olla keeruline. Ei ole lihtne kohata teiste vaikimist ega ka märgata seda iseendas, kui puudub võimalus või soov dialoogi astuda.

Miks tekitab vaikus ebamugavust?

• Pidev teabevoog ja harjumus stimulatsiooniga teevad vaikuse harvaks külaliseks. Seda tajutakse kui tühjust, mis vajab täitmist

• Negatiivne kogemus, kus vaikimist kasutati võimu või survestamise vahendina

• Ekstravertsust nähakse paljudes kultuurides sotsiaalselt soositumana (märk suhtlemisvalmidusest, enesekindlusest, edust). Vaikimine on aga justkui passiivsus, tegevusetus, kontrolli andmine teisele

• Siit sünnivadki sageli sisemised nõudmised sellele vastata (hoida vestlust üleval, olla sotsiaalselt aktiivne ja huvitav)

• Ja kui see ei õnnestu – tekib enesekriitika, ärevus

Vaikimine on viis kontakti loomiseks

Teraapias on see üsna oluline näitaja.

«Vaikus ei ole kunagi hääletu» (I. Yalom).

Selles vaikuses inimene:

• reageerib

• astub suhetesse

• mõjutab teisi

  
  

Vaikimine on osa inimestevahelisest käitumisest, mis peegeldab isiku viisi olla koos teistega.

Vaikus grupiteraapias

Grupis, keskkonnas, mis taasloob sotsiaalset mikrokosmost, uuritakse avalduvat vaikust kui protsessi:

• kas on impulss rääkida; mis toimub peatumise hetkel; millele inimene reageerib

• kas on olemas sisemine dialoog

• tehakse vahet: kas see on valik või automaatsus

• laiendatakse kontakti loomise viise

  
  

Peamine küsimus on: «Mis minuga praegu toimub, kui ma vaikin?»

Ja variante on palju, näiteks:

• tugevad emotsioonid, tardumus

• eneseregulatsioon

• vaatlemine ja töötlemine

• reaktsioon grupi õhkkonnale

• hirm end näidata, ruumi võtta

• vastupanu ja vältimine

• distantseerumine

• püüe kontrollida

• võitlus võimu pärast

  
  

Vaikimine ei mõjuta ainult inimest ennast. See käivitab protsesse ka teistes grupiliikmetes:

• tõlgendused ja fantaasiad («ta on külm», «kõrk», «ohtlik», «ükskõikne»)

• emotsioonid, reaktsioonid

Ja sellest saab samuti osa tööst ning väärtuslik tagasiside.

Vaikus võib olla mitmesugune. Ja alati ei pea seda kiiresti millegagi täitma. Mõnikord piisab sellest, kui peatuda ja märgata: mis minuga praegu toimub, kui ma otsustan mitte rääkida.