Maailmavaate laius ei saa vist olla suhestumise laius (?)

Me ei saa samaaegselt uskuda vastandlikesse asjadesse; küllap me elus kaldume siiski ühe poole, kuigi oma vaadete avatuse tõttu võime jätta kognitiivset ruumi uutele ideedele.

Kuid ruumi jätmine ja uskumine ei ole üks ja seesama.

Või õigemini mitte lihtsalt uskumine, vaid olemine sedavõrd veendunud, et elada loomulikult kooskõlas selle ideega. Suhestumine teatud asjaga on juba olemas ja me võime küll toimida selle suhte vastaselt, kuid siis põrkume me sama loomuliku sisemise vastupanuga.

See sama suhe, veendumus, uskumus (võib otsida paremat sõna) mõjutab elu iseenesest, selleks ei pea ta kedagi veenma.

See ei kontrolli mõtte ilu ega vaate tõelisust, see on ise tõde, mis juhib inimest igal konkreetsel hetkel.

Oma tõdede teadmine iseenda kohta ei ole üldse kohustuslik, kuid teadlikkus neist teeb elu aeg-ajalt pisut mõistetavamaks.

Samas ei saa me eitada paradoksi kogemust, kus vastandlikud tõed põrkuvad võrdsetena, jättes meid sel viisil täielikku teadmatusse.

Kuid seda kogemust on raske pikka aega taluda ja veelgi raskem praktikas rakendada.

Ja elu sunnib meid nii või teisiti midagi valima, millegi juurde püsima jääma. Midagi kõrvale heitma ja midagi kaotama. Ja muidugi ka leidma.