Teeme Gleb Filonski'ga katseid mitte lihtsalt pikutada suhetes esinevate eksistentsiaalsete pingete teemalise teksti suunas, vaid suisa sinnapoole roomata.

Üks minu „lemmikpaare“ on lähedus ja turvalisus. Nagu te mäletate, ei ole võimalik end ühele neist poolustest püsivalt kinnistada. Lähedus, nagu ka turvalisus, ei ole punkt suhete kaardil. Osalejad liiguvad regulaarselt ja sealjuures mittelineaarselt. Skaala olemasolu (võib-olla) lihtsustaks seda ettevõtmist, kuid sellist valikut pole meile antud. Sellest lähtuvalt muutub soov tunda end teise inimese kõrval alati turvaliselt (kohtuda selle „õige“ inimesega) — samamoodi nagu ka läheduse saavutamine — meeleheitlikuks ja täitumatuks unistuseks. Ning tagajärjena viib see võimatuse tõttu pettumuseni.

Lähedusel on imekombel olnud edukas suhete PR-kampaania, tänu millele nähakse seda vajaliku hüvena ja millegina, mis peab suhetes kindlasti teoks saama. Ja kui teise inimesega ühtsustunde kogemise hetkede kohta küsimusi ei teki, siis oma ja teise eripära ning teistsuguse olemuse avastamist selles samas läheduses ei kogeta sugugi alati rõõmuna (pehmelt öeldes). Siirus ja haavatavus tekitavad pärast sageli häbitunnet, hirmu, segadust, soovi end peita. Me ei saa olla kindlad selliste „pihtimuste“ tagajärgedes. Minu jaoks meenutab see mõnikord mängu, kus „kõik pannakse ühele kaardile“. Sellises valguses tundub püsiva läheduse võimatus pigem päästena. Sest siin ei aitaks isegi Jumal, et midagi sellist pidevalt taluda.

Ilmselgelt ei ole kummalgi neist seisunditest kindlat värvingut, vaid nad on pigem neutraalsed, omandades ühe või teise värvi eri asjaoludel ja eri inimestega. Lisaks tekib läheduse või turvalisuse tunne suhetes ühel või teisel viisil alati. Küsimus on selles, et neid märgitakse, mõtestatakse ja need kõlavad valjult just teatud olukordades. Ning tulenevalt isiklikust faktilisusest ja iseärasustest on igal poolusel erinev tähendus ja seda kogetakse erinevalt.

Kokkuvõtteks: pingest vabaneda ei õnnestu, kuid see polegi tegelikult eesmärk. Eesmärk (kui siinkohal on üldse kohane seda sõna kasutada, kuid paremat mulle meelde ei tulnud) on selles kuidagi liikuda, olla, teha valikuid ja olla valmis maksma oma hinda. 

Kas siis läheduse või turvalisuse eest — vahet pole.