Deep Philosophy kogukonna tehnilises repertuaaris on selline võte nagu precious speaking. Seda terminit on ilmselt kõige parem tõlkida kui „pühendunud ja säästev kõnelemine“ (või „väärtustav kõnelemine“). See on kutse olla oma sõnade suhtes väga tähelepanelik, andes vaba tee vaid väärtuslikele, mõtestatud konstruktsioonidele. Igal lausutud sõnal peab olema kaal.

Reeglina korreleerub precious speaking lakoonilisusega – rääkida vähe, sõna otseses mõttes vaid üks, kaks või kolm lauset. See eeldab kõige täpsemate sõnade valikut. Kuid täpsete mitte ainult tunnetuslikus mõttes, vaid ka kuidagi elamuslikus plaanis: säästev ja väärtustav kõne voolab hingest ja puudutab seetõttu ka teise hinge. See on puudutav kõne.

Puudutavad need sümbolid, kujundid, metafoorid ja kontseptsioonid, mille sa oled mingis mõttes just praegu, selles kõnelemise hetkes sünnitanud, kaas-loonud, mitte aga järjekordselt maha mänginud mõnda oma lemmikplaati (narratiive, ideoloogiaid, abstraktseid teooriaid või lihtsalt tühje sõnakõlkse).

Teisisõnu, säästev kõne on elav kõne. See võimaldab tunda lausuja elupulssi, puudutada seda ja astuda resonantsi tema kestvusega (durée). See on maailmas-olemise-häälestatuse meloodia ja kõla, just-selle-konkreetse inimese kordumatu hääl.