Iga võrgustiku nurga tagant kajab nüüd vastu: „Armasta iseennast!“, „Ela nii, nagu ise tahad!“, „Ole õnnelik!“, „Kõik on sinu enda kätes!“. Kaasaegses maailmas kuuleb inimene tihti, et ta ei tohiks end süüdistada ega kritiseerida, ta on kohustatud suhtuma endasse armastuse ja austusega, lähenema oma elule teadlikult, aktsepteerima ennast ja oma emotsioone: nutma, kui on kurb, ja naerma, kui on lõbus. Ja tõepoolest, justkui võiksid avatus, aktsepteerimine ning sisemise ja välimise kooskõla teoorias meie elu paremaks muuta – vähemalt teha selle ausamaks ja lihtsamaks. Kuid nagu kõige muuga inforuumis, ahenevad head ideed aja jooksul lühikesteks ja ammendavateks käskudeks. Blogija poetab kaadriefektide vahele – et ennast armastada, tuleb end lihtsalt armastada. Kõik on imelihtne, pikad psühhoteraapia tunnid ei saa selle tööriistakastiga võisteldagi.

Siin on aga üks konks. Kui ma ostan oma sisemisele lapsele kommi, ei tähenda see sugugi alati, et ma teda armastan. Vahel ostetakse lastele kommi selleks, et nad vait jääksid. Ja pärast tekivad küsimused: aga kus on armastus? Tähendab, ma teen kõike valesti. Peab end paremini armastama. Peab rohkem pingutama.

Selliste imperatiivide pidev edastamine viib selleni, et sõnum „Armasta iseennast“ ei erine oma mõjult millegi poolest sõnumist „Käitu viisakalt“. Mõlemas on kohustus, mille ühiskond meile peale paneb. Uuel ajastul olen ma kohustatud end armastama – ma pean endale kaasa tundma ja end aktsepteerima. Vahel öeldakse: „Ma pean endasse paremini suhtuma / ma pean end rohkem armastama.“ Otsekui oleks armastus nagu oskuse treenimine: mida rohkem pingutad, seda paremini välja tuleb. Varjund on vaid selles, et vägisi armsaks ei saa. Isegi mitte iseendale.

Ma ei pea end armastama. Ma ei pea end mitte süüdistama. Ma ei pea end mitte kritiseerima. Ma ei pea oma tundeid välja näitama. Ma ei pea tegelema sellega, mis mulle meeldib. Ma ei pea olema enda parim versioon. Ma ei pea hoolitsema oma sisemise lapse eest. Ma ei pea uskuma, kui öeldakse, et minuga on kõik korras.

Vahel, et hakkaks kergem, võib proovida aktsepteerida oma mitteaktsepteerimist. Ja vahel on see kõige ausam asi, mida ma saan enda suhtes teha.