Septembris 1937 kirjutab Arendt oma Jänesele (Heinrich Blücherile, tulevasele teisele abikaasale, kellega kohtumine määras tema lahutuse ja sellest tulenevalt Saksa kodakondsuse kaotuse „ja lennaku või kogu maailm kuradile“; paar elas koos kolmkümmend aastat ning arvatakse, et just Heinrich aitas Hannal kujundada mõistmist totalitarismist ja marksismist): 

«… ma teadsin alati, juba tüdrukupõlves, et tõeliselt suudan ma eksisteerida vaid armastuses. Just seepärast kartsin ma nii väga sellesse lihtsalt ära kaduda. Seepärast hoidsin ma nii kiivalt oma iseseisvust. Ja mis puudutab teiste armastust, kes pidasid mind külmaks, siis mõtlesin alati: kui te vaid teaksite, kui ohtlik see on, eriti minu jaoks. Aga kui ma kohtasin sind, lakkasin ma kartmast. Mul on seniajani raske uskuda, et sain endale nii „suure armastuse“ kui ka eneseleidmise. Kusjuures need kaks on teineteisega lahutamatult seotud.» 

Armastajate privaatne õnn kui viimane vastupanukolle ühiskonnale, mida ähvardab täielik unifitseerimine. Maailmas, kus kõigel peab olema oma arusaadav koht, määratlus, kus suhted peavad olema mugavad ja kannatused lubatud vaid terapeudi seansil, et neid läbi töötada ja nendest üle saada. Arendti jaoks jääb küsimus sellest, kas on võimalik armastus, mis lubab teisel täielikult oma olemisse astuda ning samal ajal ennast mitte hävitada ja mitte sundida kaitsesse asuma, endiselt lahendamata. 

Kuid ühise argipäeva kogemuses oma armastatuga leiab ta toetuspunkte, mis olid varem kättesaamatud. Minu jaoks on see nähtav ja elatav kui liikumine veel ühe eksistentsiaalse pingepaari vahel autonoomia ja sõltuvuse suhetes. Terapeutilises praktikas (ja elus) näen ma, kuidas esimene kõlab kui garantii säästa end teise inimesega seotud valu eest. Teine – kui kirus. Mõlemad on oma äärmustes hukka mõistetud, ebamugavad ja kõlavad nagu diagnoosid. Tänapäeva armastaja soov olla kuskil seal vahepeal, saades võimaluse juhtida oma meeleolu, aga eelistatavalt – elu (kui vedas, siis ka teist inimest), tekitab juba ise asjatut pinget. Ja tõotab taas kokkupõrget võimatusega saada seda, mida soovitakse.

Võib mõelda sellele, mis on armastamine ja miks just see keegi osutub lähedaseks, armastatuks, oluliseks. Minu jaoks pole oluline, kes ja kuhu oma fantaasiaid teise suhtes paigutab, sest mõistmine ei vabasta armastajat tunnetes viibimisest. Need on olemas ja kõik. Ebamugavad, stiihilised, oma õigusi nõudvad. Teatud mõttes on armastaja samal ajal surematu ja jõuetu. Autonoomne ja sõltuv. Selle elamine tähendab ujumist, ikka ja jälle ühe või teise kalda poole liikudes, ilma võimaluseta jääda liikumatuks.

Ühes kirjas kirjutas Arendt Heinrichile:

«Proovigem – meie armastuse nimel». Mitte mingi teise armastuse nimel. Isegi mitte Jumala armastuse nimel. Vaid ainult meie endi, meie õnne ja meie koha nimel selles maailmas ning ennekõike armastusele omase kartmatuse nimel oma suremuse ees.