Kas olete kunagi märganud, kui sageli inimesed küsimustele ei vasta? Küsimustele laiemas mõttes – nii otsestele küsimustele, eneseavamise hetkedele, ettepanekutele kui isegi süüdistustele (!).

– Mind vihastab, et sa andsid peakontori survele järele ja paindusid nende tahte alla, kuigi me leppisime kokku, et kaitseme kõnes tootmisüksuse positsiooni! 

– Kuula, me töötame ju samas korporatsioonis ja meil on vaja…

See on igapäevases suhtluses nii levinud eripära, kuid filosoofilises dialoogis on see keelatud võte. Ja tegelikult igas muus dialoogis samuti. Sest küsimusele mittevastamine tähendab dialoogi katkestamist (kui seda üldse oligi) ja monoloogi valitsemahakkamist. Inimene ju mitte lihtsalt ei jäta vestluspartneri küsimusele vastamata, vaid ta vastab hoopis mingile muule – „oma“ – küsimusele.

– Kas sulle meeldis mu ettekanne? 

– Tead, sain sellest nii palju uut teada – näiteks ma ei teadnudki, et…

On üsna põnev testida, kas inimene on sinuga tegelikult dialoogis. Pärast küsimuse esitamist võid oodata minuti või paar ja seejärel küsida, millisele küsimusele ta parajasti vastab. Sageli ei suuda ta algset küsimust meenutada. Küll aga suudab ta ise või sinu abiga sõnastada selle „tegeliku“ küsimuse, mure, mõtte või narratiivi.

– Kas sa tahaksid minna puhkusele Itaaliasse? 

– Kuule, ma ei arvaks, et see on praegu hea mõte, viisat on raske saada ja rahaga on praegu keerulised lood…

Ega inimesed ei ole tegelikult kohustatud küsimustele vastama. Mõnikord on dialoogi säilitamiseks vaja just nimelt vältida otsest vastamist. Eriti konksuga küsimuste puhul, nagu näiteks: „Kas sa oled hommikuse konjakijoomise maha jätnud?“. Ja üldiselt oodatakse sageli vastust mitte kõlanud küsimusele, vaid selle alltekstile (eeldusele). Näiteks: „Kas teil kella on?“. Lõppude lõpuks ei pruugi küsija ise teadvustada oma küsimuse tegelikku tuuma või seda, et küsimus on ebaõnnestunult sõnastatud (liiga kitsalt, laialt, abstraktselt jne).

Kuid jutt käib millestki muust. Sellest, mis küsimusega üldse mitte kuidagi kokku ei käi. See, mis oli küsimuse esitaja jaoks oluline, see, mille ta ühisele lauale asetas, vaikitakse maha ning asendatakse teadlikult või alateadlikult millegi muuga – mis mõnikord on küll väga sarnane, kuid sarnane vaid sõnade tasandil.

Ja dialoog nakatub sellise kahjuliku tõvega. Sulle räägitakse (küsitakse), et sa oled usalduse murdnud, aga sina räägid korporatiivsetest standarditest kui vääramatutest asjaoludest. Sinu käest küsitakse, kas sulle meeldis või mitte, aga sina nihutad fookuse kasulikkuse suunas. Sinu käest küsitakse soovi kohta (tahad – ei taha), aga sina vastad võimalikkuse tasandil (saan – ei saa). Ja nii edasi.

Vestlus tundub ikka veel dialoogina, kuigi on juba ammu lakanud seda olemast…