Resoneerimine teosega „Olemine ja aeg“

„Aristotelese ennustus, et alati hakatakse otsima ja alati satutakse ummikusse, on täitunud ja täitub meie peal. Apooria on koht, kus puudub tugi, kus surve on mõttetu, kus haaratus ei muutu haardeks. Me oleme olemisest haaratud, kuid me ei suuda seda haarata, oma haardesse võtta, be-greifen, mõistesse panna. Tahaks küsida: mis see olemine siis lõppude lõpuks on! — kuid küsida ka ei saa: selles tuleb olla, ja kui sa selles ei ole, seda ei tunne, siis polegi midagi rääkida.“

V. V. Bibikhin, „Omand. Oma filosoofia“

Selles essees tahan pöörduda Heideggeri idee poole, mida saab mõnevõrra lihtsustatult sõnastada kui „mõista tähendab olla“. Teose „Olemine ja aeg“ paragrahvis 31 leiame sellised read:

„Mõistmine on alati häälestatud. Kui me interpreteerime seda kui fundamentaalset eksistentsiaali, siis sellega osutatakse, et seda nähtust mõistetakse kohalolu (Dasein) olemise alusmoodusena.“

Ehk teisisõnu, ma olen mõistmise viisina juba enne seda, kui hakkan „mõistma“ selle sõna harjumuspärases tähenduses. Mõnevõrra meenutab selline mõistmine Bertrand Russelli tuttavusteadmist (knowledge by acquaintance). See on teadmine kogu oma olemusega, täpsemalt, teadmine eksisteerimise kaudu — puudutades reaalsust kõigi meeltega. Võimalik, et siinkohal on kohane rääkida intuitiivsest teadmisest. Võib meenutada ka Sokratest ja tema suunavat Daimonit. Kuid minu soov tuua „salakaupa“ teistest õpetustest ja otsida sealt analoogiaid räägib ehk teist tüüpi — meile kõigile harjumuspärase — mõistmise tööst. Ilmselt on mõtet pöörata tähelepanu nende kahe „mõistmise“ eristamisele.

«„Mõistmist“ vastupidiselt, ühe võimaliku tunnetusviisina teiste seas, näiteks erinevalt „seletamisest“, tuleb koos viimasega interpreteerida kui esmase mõistmise eksistentsiaalset derivaati, mis kaaskonstitueerib olemist s i i n üldse.»

Niisiis, harjumuspärane mõistmine mõistmisest. Tundub, et „lapsest saati uskusin ma, et kõigi haiguste vastu...“ on kõige kasulikum teada ja mõista. Teada ja mõista selleks, et kontrollida, hoida raamides, muuta prognoositavaks. Sellise kontrolli-nimel-teadmise peamine objekt olen mina ise ja ettearvamatu teine. Ja psühholoogia lubas kinkida taolise teadmise-et (knowledge-that) — ning ma näen inimesi läbi nagu Sherlock Holmes — nende endi hüvanguks —, mõistes, kuidas neil on parem oma elu ja annetega toime tulla. Selline teadmise ja mõistmise käsitlemine on Max Scheleri järgi teadmine-valitsemine. Mis parata, nagu arvab mu lemmikmõtleja Hannah Arendt, viis kartesiaanlik kahtlus ja Galileo teleskoop siia, sellesse punkti mitte ainult väikese minu, vaid kogu progressiivse inimkonna? Mõista kui haarata, seedida, endasse paigutada. 

Heidegger hüüatab kohe „Olemise ja aja“ alguses olemise unustuse üle. Mingil pahaendelisel moel on kogu inimkond justkui siirdunud hiiglaslikku eksperimenti nimega „Mary tuba“. Me kõik teame nüüd kõike punasest valgusest — selle spektrist ja muudest füüsikalistest omadustest —, kuid me oleme justkui kaotanud juurdepääsu punasele värvile endale. Mis toimub meiega, kui me kohtume punase värviga vahetult — mitte laboris, mitte raamatutes —, vaid otse ja väga konkreetselt? Ja kas me üldse kohtume punasega või magame selle kauni päikeseloojangu maha, olles ninapidi oma tinglikes „mikroskoopides“ ja „teleskoopides“? Justkui me kõik oleksime lugenud muusikateooriat, kuid ei märkaks muusikat, kõndides mööda tänavamuusikust.

See on ju ka mitte ainult teadmise-valitsemise punkt, vaid ka salapärane koht „mitte kuskil“. Kust on pärit minu pilk mitte kuskilt. Nagu astuksin muuseumisse, kus objektid on juba kuidagi paigutatud, näitused vahetuvad väljaspool minu tahet ja ka vaatamine toimub samamoodi. Lõpeb see ootamatult, reeglina. Kuid selline vaatleja ma olen, vaatlen seda tolmusesse universumisse suunatud pilguga. Selles katkestuses maailmaga peitub ju ka minu vaatluse üksindus. Ja mingit seost pole tõestatud. Ma võin jätta sissekande külalisteraamatusse. Tõenäoliselt. Veel võin ma väga hästi selgeks õppida muuseumi paigutuse ja korra. Võin mõista, kuidas tuleb käituda valvuritega, et neid mitte vihastada. Võin arvata, et muuseumi kassid on ekspositsiooni oluline osa. Teadmine-valitsemine. Kuid mille üle ma olen valitseja? Sest ma ju ei valinud isegi seda muuseumi, ei ostnud piletit ja ma isegi ei mäleta, kes selle mulle kinkis. Ja millal külastus lõpeb. Pigem illusioon kui valitsemine. Olen valitseja oma illusioonides, kuid ei julge üldse reaalsusesse vaadata. Tõsi, see püüab järjekindlalt sisse murda läbi muuseumiseinte pragude. 

Heidegger tõlgendab „mõistmist“ ilmselgelt kuidagi teistmoodi, mitte kui midagi instrumentaal-kognitiivset — kui ma ei ole muuseumi külastaja, vaid selle osa. Ja ekspositsioon ise meenutab pigem pidevalt muutuvat kaleidoskoopi. Ennäe, see, kuidas ma praegu seisma jäin — on osa ekspositsiooni plaanist. See on juba teise raamatu kirjutamine. Ma otseselt oma jalgadega ja, mis peamine, kätega loon ekspositsiooni. Käed. Puudutada tohib. Ma olen üldse üleni puudutuses. Kuhugi kaob minu teadmata kodumaa, punkt, millest kavatsesin kogu maailma paigast nihutada. See pole enam muuseum. See on mingi kaasav teater. Ma puudutan. Ma liigutun. Midagi ilmub. Ennäe, läbi selle millegi saan ma nüüd midagi näha. Esialgu ähmaselt, kuid näen sind. Sa oled olemas. Tähendab, ka mina olen olemas? Tähendab, maailm on olemas? Meile kõigile peaks olema tuttav selline — eelverbaalne — seisund-tunne. Kui „mina“ mingis mõttes kaob ja nähtavaks saab seotus. 

„Dasein on alati see, mida ta oskab olla ja kuidas ta on oma võimalus... Dasein kui olemuslikult asetatud on alati juba sattunud teatud võimalustesse... Dasein on vabastatuse võimalus omaenese olemisoskuse jaoks.“

Dasein ja hoolitsus „olemise välgu/valgusküllase ava“ eest, mis on avatud erinevatele olevatele... Simone Weilil on see selline puhas tähelepanu — avatus kannatusele, tõele, Jumalale, mis nõuab loobumist kujuteldavatest eneseillusioonidest ja utilitaarsetest huvidest. See on võime rebida end lahti „oma asjadest“ ja märgata langevat Ikarost, näha Ikarost kui sündmust, mitte kui „takistust“.

„Bruegheli „Ikaroses“, hukuhetkel sel heal,

Kõik on ükskõiksed, kündja — kui pime mees:

[24]Küllap ta kuulis sulpsatust ja karjatust vee peal,

Kuid tema jaoks polnud see surmav õnnetus ees, —

Päikese all valendasid jalad, vajudes rohelisse rüppe

Vee, ja peen laev, millelt ei saadud jätta

Ngemata, kuidas poiss langeb taevalaotusest hüppega,

Oli hõivatud sõiduga, üha kaugemale purjetas maast...“

Wystan Hugh Auden 

Paradoksaalselt on katse (tehniline, harjutuste, teraapia jne kaudu) saada „avatumaks“ tegelikult suletuse väljendus. Tundub, et siin on küsimus just tähelepanu liikumise alustes — kas see on suunatud „endale“ või ikkagi ava eest hoolitsemisele. Ja siin ongi mingi keerukus — kui ma tahan kultiveerida avatust, kuid teen seda mitte maailma (teiste), vaid enda jaoks — mulle meeldib avatum-mina — ja see on mõistetavalt suletuse vorm. Kuid pagan võtaks, kuidas sellest pahaendelisest suletusest välja murda? Kuidas suletud-mina liigub avatuma-mina poole? Millised on selle tõelise avatuse (mitte enesepette) tingimused?

Meenub viies seminar hepis, kui me esitlesime juhtumit ja osalesime elavas supervisioonis. Seminari surve ja pinge kasvas pidevalt ja mingil hetkel sulatas minu kohalolu otseselt mingisse teise staatusesse — ma justkui lahustusin. Tekkis tunne „tulgu mis tuleb“, kadus sagimine teemadel „millisesse rühma ma peaksin jooksma“, „aga keda valida terapeudiks?“, „kas mind valitakse teist korda terapeudiks?“ jne. Ja järsku ilmuvad võimalused, sellised olemise rakursid, mis olid enne seda, lõhestunumas seisundis, suletud. Selline suurema terviklikkuse ja oma olemise justkui „õigsuse“ tunne. Kui ma luban reaalsusel end puudutada. Ma leian end maailmas ja mingil moel juba (!) orienteerun selles. Aga tegelikult olin ma ju kogu selle aja selles maailmas, eks ole?

Kuid see ambitsioonikas maailma küsitlemine, nagu kuningas Oidipuse puhul, kes nõuab vastust — kes on tema isa tapja —, nõuab maailmalt vastust, viib maailma vastuseni! Kuid sel viisil saadud teadmist ei mõisteta. Enamgi veel, see on hävitav. Täpselt samamoodi nagu hävitati Paabeli torn. „Ära roni esile,“ ütleb maailm. Mis mõttes? Mitte kommunistlike parteikoosolekute mõttes — olla nagu kõik, nagu partei käsib. Mitte tulla välja oma juba-mõistmisest, mitte sulguda selle ees, vaid lubada end puudutada. Mitte väljuda selles mõttes iseendast-maailmas. 

Siinkohal on kohane mõelda eksistentsiaalse terapeudi (kuid mitte ainult terapeudi) tasasusele, tagasihoidlikkusele, millest Rimas sageli rääkis ja mida ta järgis. Mitte puutuda, vaid lubada end puudutada. Lubada valgusküllasele avale astuda erinevatel olevatel ja erinevatel võimalustel! Mitte ainult nendel, mis mingil põhjusel on sinu tähelepanu köitnud, muutnud hoolitsuse muretsemiseks, vabaduse — klammerdumiseks oma „maailmakesse“. Täpsemalt, muide, mitte-omasse, mitteautentsesse:

Mõistmine on kas autentne, mis tuleneb omaenese itsusest kui sellisest, või mitteautentne. „M i t t e“ tähendab siin, et kohalolu (Dasein) sulgub omaenese itsuse ees ja mõistab „ainult“ maailma.

Paradoksaalselt olen ma ühelt poolt kõigest (?!) „olemise karjane“ ja teiselt poolt avanen võimalustele väljaspool oma faktilisust. Ja see avatus võimalustele on väga kaugel passiivsusest, mis võib-olla seostub tagasihoidlikkuse ja tasasusega. Tagasihoidlikkus ei eelda sugugi mingit muretust ja vana-kreeka skeptikute apaatiat. Selles on nii palju intensiivsust, nii palju õudust, nii palju elu, nii palju talumatust. Selles tagasihoidlikkuses on mingi meeleheite žest. Mingi oma abituse tunnistamine maailma hoidmisel ja määratlemisel, ja seda kõike saadab otseselt harjumuspäraste ontiliste struktuuride purunemine. Ja see on ju väga valus, kui harjumuspärased toed-sõltuvused varisevad. Järsku olen ma väljaspool rahvusi, sugu, professionaalset staatust jne. Ei saa siinkohal jätta taas pöördumata Hannah Arendti poole. Võõrandumise tunne, kaotatud kodu, purustatud ühine maailm, efektiivsuse mõttetus — need ei ole lihtsalt loogilised konstruktsioonid tema peas ja raamatutes — see on see, mida ta läbi elas, see, mis viis ta nõutuse (disruption) seisundisse ja pani aluse tema algupärasele mõtlemisele.

«Ma tean, et meie kodud on varemetes. Me sisenesime sellesse maailma nende kaudu, imepärase veendumusega, et need on meist vastupidavamad... Ma ei seisa ühelgi maal, ma pole siin ega seal, ma pole milleski kindel... Kui vaatan oma kätt — avastan võõra asja, mis on minuga seotud...»

Kui sageli põrkume klientidega töötades kokku abitusega — kliendi ja enda omaga. Kui talumatu on see seisund! Nii minu kui ka kliendi jaoks. Kuid teraapia ju siit algabki. Selles kliendi abituse ja, mis ehk veelgi olulisem, terapeudi abituse tunnistamises. Selles väljendubki eksistentsiaalse teraapia imperatiiv: olla kliendi kõrval, püüdmata teda aidata, püüdmata, seda enam, teda ravida. Ja selles talumatus olemises-kõrval, millest tahaks põgeneda tegutsemisse, hakkavad ilmnema omaenese võimaluste piirjooned — nii kliendi kui ka terapeudi omad.

Mille poolest me erineme Oidipusest? Alles siis, kui kaotame kõik, leiame iseenda. Alles pimedaks jäädes hakkame nägema.